Mulle meeldib Eestimaal elada

Mulle meeldib Eestis elada ka selle pärast, et eestlaste käitumine meeldib mulle. Eestlased käituvad üldiselt rahulikult, mõne erandiga ning see mulle just meeldibki. Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes alati kiirustavad. Mina arvan, et kõike tuleks rahulikult teha ja mitte närvi minna. Selline suhtumine on Eestis laialt levinud. Eesti on lõunapoolsete riikidega võrreldes väga rahulik ja see on ka üks põhjus, miks mulle meeldib Eestis elada.
Eestis ei ole ainult heade inimeste ja käitumise pärast tore elada. Eestis on ka palju väga ilusat maastikku. Eesti maastik on minu arvates kõige ilusam maailmas. Metsad, sood ja järved on igapäevane nähtus, isegi linnaelanikele. Linnad on Eestis piisavalt väiksed, et linna seest näha linna kõrval paiknevat metsa.

Parema tuleviku nimel peaksid või võiksid ka meie poliitikud olla üksmeelel, mitte vaidlema pidevalt selle üle, kelle ideed ja õpetused on rahvale paremad, sest miks nõuda rahvalt kokkuhoidu ja üksmeelt, kui riiki juhtivad inimesed seda ise ei tee.
Ainus, mida soovin ja tahan, on see, et inimesed oleksid üksteise suhtes hoolivamad ja tähelepanelikumad, sest ainult sel viisil suudame me eksisteerida ja olla oma ühiskonnas rahumeelselt. Kuna kõik riigid seda ei suuda, siis peavad paljud meie riigi elanikud lahkuma oma kodumaalt, et minna appi kriisipiirkondadesse.
Eesti Vabariik on maa ja riik Põhja-Euroopas. Pealinn ja kõige suurem linn on Tallinn.
 Huvitavaid kohti leiab Kagu-Eestist. Sellesse piirkonda on Eestis enim matkamajasid püstitatud, mistõttu ööbimiskohaga probleemi küll tekkida ei tohiks.
Ilus on Vällamäe matkamaja lumiste metsade ning kõrgete nõlvade jalamil. Sealgi on saun kohe kõrval, ent järve asemel tuleb jääauguna kasutada allikat. Majja endasse mahub magama umbes 15 inimest, kuid võimalik on ööbida ka sauna eesruumis ja maja pööningul.

Eestimaa on enamasti madal ja tasane ning soode poolest maailmas teisel kohal. Ainult lõunas muutub maapind künklikuks ja vaade avaramaks, siin on Eestimaa mäed, neist kõrgeim on Suur Munamägi (318 m). Lõuna-Eesti vabanes peale viimast jääaega mandrijääst ligi 14 000 aastat tagasi. Eesti maapind kerkib Loode-Eestis kuni 3 mm aastas- siinsetele saartele toob iga sajand lisa. Kokku on Eestimaal üle pooleteisetuhande saare, kuid vähesed neist on asustatud.

Võrreldes vanu maakaarte tänasega, on näha praeguste rannajärvede asemel hoopis lahesoppe. Maa kerkides on Põhja-Eesti paekallas osaliselt merest eemale jäänud, aga mitmel pool on ka otse merest tõusvaid halle paekivist seinu. Kõrgeim on Ontika pankrannik, ulatudes 56 meetrini üle merepinna. Sealt langev Valaste juga on küll kõige kõrgem, kuid kunstlikult tekkinud ning Eesti kõrgeimaks loetakse hoopis looduslikku, ligi seitsme meetri kõrgust Jägala juga. Lõuna-Eestile on iseloomulikud taevaskojad: paarikümne meetriste seinadena jõkke laskuvad 400 miljoni aasta vanused Devoni-ajastu punakad liivakivipaljandid.

Selline lugu siis minu poolt 

Mõned ilusamad pildid siia siis :)